Mõtisklusi Kalevipoja eksistentsi ümber

Palju räägitakse meil sellest, et Kalevipoeg on müüt ja sellest, et ta on meie mütoloogilise ajaloo üks põhitegelasi. Reaalse, n.ö. akadeemilise, ajaloo uks on talle siiski siiamaani kinni. Paljud ajaloolased ja arheoloogid lükkavad ta jõuga endast eemale, kuna mütoloogilise suurkujuna pole tal väidetavalt mingit asja meie ajalooga.  Inimesed on temasse suhtumas kui mingisse muinasjututegelasse, muinasjutukangelasse. Veel enam, asi on kohati läinud isegi natuke üle võlli, viimase aja trend on rääkida Kalevipojast ja Kalevipoegadest halvustavas tähenduses ja seda eriti kaasaja kontekstis, kus tema algne kuvand on moondunud ja teda kujutatakse kas mingi rullnoklikku macho-mehena või siis ohmukesena, kel puudub mõistus, on ainult jõud. Kreutzwaldi samanimelisest eeposest räägitakse kui kunsteeposest, mille ta väidetavalt olevat oma mõtetest-fantaasiatest kokku pannud kasutades nende ühendamiseks mõnesid üksikuid regilaule. Milles siis seisneb Kalevipoja müüt ja kas tal on üldse ruumi meie reaalsesse, n.ö. akadeemilisse, ajalukku tulemisel? Veel huvitavam on aga üks järgmine A.Annisti mõttekäik Kalevipoegade kohta: „Karjala õitseaeg ja ekspansioon Põhja-Soome toimus tõenäoliselt alles hiljem, eriti 11.-13. sajandil. Ja siis viljeldud kangelasrunodes esinevad ka Kalevanpojad – kuid inimestena, mitte hiidudena. Nii peame järeldama, et need idapoolsed hõimud – karjalased, vadjalased ja novgorodi tšuudid – tundsid sel ajal kaleveid peamiselt vägevate meestena ja ülikutena. See seisus ja jõukus oli päritav ning oli loomulik, et mõned neist nimetasid end ka juba varem elanud Kaleva poegadeks. Pole vist midagi ebatavalist, et seda esiisa kujutleti poolmüütilisena, isegi hüperboolselt, nii et ta hiljem võis kokku sulada samanimelise hiiuga. Oli ju „hiiu poja“ nimetus arvatavasti sama austav kui „päeva poja“ oma.“ A.Annist oletab, et sellesama Kalevate killa mõne liikme (või ka tema sugukonna) järgi kutsuti arvatavasti ka hilisema Tallinna kohal asunud linnust Kalõvanlinnaks, mida mainib juba a. 1154 araabia geograaf Idrisi.  Muideks, üsna sarnaselt nimetasid ka Vene kroonikad tolleaegset Tallinna linna – Kolõvaniks (moonutatud kuju sõnast Kalõvan). Tähelepanuväärse mõttekäigu toob A. Annist välja ka Kalevipoja sängide osas. Ta väidab, et niisamuti hakati Tartumaal Kalevipoja sängideks kutsuma vastavaid linnusejäänuseid alles siis, kui juba oli unustatud, et neid linnuseid kord olid ehitanud reaalsed Kalõvapojad – mitte neil magamiseks, vaid maa vabaduse eest võitlemiseks. Sängi nimetus sobikski ju alles linnuse jäänuste, mitte aga linnuse enese kohta ja võis tekkida mitte enne 14. Sajandit. Viikingiajastul olid vadjalased Loode-Venemaa majanduslikult kõige tugevam läänemeresoomlaste rahvusgrupp. Üsna võimalik, et seistes lähedases suguluses eestlastega, võisid nad veel aastatuhande alguses moodustada eestlastega ühe rahvuse (tšuudid) erinevate keeledialektidega. huvitav on ka see, et vadjalased, olles tol ajastul Loode-Venemaa vägevaim rahvas, seda nii oma sõjaliste oskuste kui ka üldiste majanduslike näitajate osas, kontrollisid ümebrkaudseid kaubateid ja hoidsid ümbruses elavaid teisi läänemeresoome hõime enda mõjuvõimu all. Tol ajal palju tulu sissetoov karusnahakaubandus andis võimaluse kiiresti rikastuda, pealegi läks Vadjamaast läbi ka muistne üliolulise tähtsusega kaubatee (üle Soome lahe Neeva jõe kaudu lõuna poole Bütsantsi suunas). Ajaloost on teada, et karjalased, isurid, vepslased ja ka laplased olid vadjalaste maksualused. Egilli saagas on näiteks üsna detailselt juttu lapi-maksust (finn-skattri). Selle maksuvõtmisele konkureerisid nii norralased kui ka kylfingid (vadjalased). Egilli saaga toob seal välja ka norralaste ja kylfingite (vadjalaste) relvastatud kokkupõrgete üksikasjad. Nende lähedal asuvatest hõimudest olid ainult eestlased vadja maksudest vabad. Vähemasti selle kohta puuduvad andmed, et eesti hõimud neile maksnud oleks. Samas, selleski osas pole kõik päris selge. Teada on, et vadja mõjuvõim ulatus tänapäeva Lääne-Virumaani välja (Ida-Virumaa oli põline vadjalaste ala), sealt lõuna poole minnes olid põlised vadja alad ka tänapäeva Jõgevamaa (muinasja Vaiga maakond) ja Tartumaa. Ka setude etniline küsimus vajab läbivaatamist. Kas olid nad eestlaste või hoopis vadjalaste etniline grupp. Viimases kasuks räägivad väga paljud ühised sõnatüved vadja keelega. Teisalt jälle on ajaloost teada, et Eesti alad olid korduvalt alistatud skandinaavia viikingite poolt.  Ehkki need vallutused olid küll lühiajalised, peatselt aeti ikka ja jälle vallutajad minema ja tehti veel omakordagi sõjalisi vasturetki Läänemere läänerannikutele, Rootsi ja Taani rannikualadele, jääb ometigi fakt siiski alles, et Harjumaal, Eestimaa lääne-ja keskosas ja ka saartel püsis mingitel ajahetkedel skandinaavlaste kolonisatsioon. Võimalik, et siia olid haaratud ka Eestimaa edela- ja lõunaalad. Aga selle kohta mingeid kindlaid väiteid ajaloost võtta ei ole.  on küll räägitud eestlaste (eistr) üldisest allutamisest aga ei räägita, kustkohast läksid eestlaste ja liivlaste piirid ja kustkohast läksid eestlaste ja vadjalaste piirid. Ajaloost ei ole teada kindlaid fakte, et skandinaavlased oleksid viikingiajastul allutanud enda alla ka Vadjamaa alasid. Pigem vastupidi, ajaloost on koguni teada fakt, et nad (rootslased) said vadjalaste käest haledalt lüüa. Selles Karjalas aset leidnud lahingus langes 675. aastal ka nende kuningas Ivarr Vidfamni. Selline skandinaavlaste-vadjalaste vastasseis on üsna huvitav tänapäevase vaatenurga alt vaadatuna, kuna siit koorub välja ka järgmine asi, mis on üsna oluline Kalevipoja eepose lahtiharutamisel. Tundub siinkohal igati loogiline, et Assamalla lahing võis olla mingi koondnimetus kõikide aset leidnud relvakonfliktide kohta skandinaavlaste ja eestlaste-vadjalaste (vene kroonikas ka tšuudide) vahel. Ja kurikuulsad raudmehed võisid siin vabalt olla ei keegi muud kui taani-rootsi-norra viikingid. Tegelikult, kui Assamalla lahing üldse aset leidis või kui üldse Kalevipojal kellegagi tuli vastamisi seista siis said need olla vaid skandinaavia viikingid. Saksa raudrüütel, nagu on kujutatud mõningatel Kalevipoja eeposega seonduvatel piltidel, see kohe kindlasti olla ei saanud, sest see ajastu oli juba tükk maad hilisem. Seega, küsimuse peale kas Kalevipoeg kunagi ka reaalselt olemas oli või mitte, on igatahes ülaloleva info põhjal põhjust väita, et ta siiski oli olemas. Vähemalt nii palju asju räägib selle kasuks. Meie rahvuseeposele aluse andnud peategelane võis olla üks legendaarsematest siinkandi Kalevipoegadest, kelle kangelaslikkus oli keskmisest suurem, kelle üldine elukäik oli tavalisest ebavatalisem ja kelle vägiteod on andnud põhjust tema nime tänapäevani mäletada.

Allikas:

August Annist „F.R.Kreutzwaldi „Kalevipoeg““

Edgar Valter Saks „Läänemere viikingid“

Felix Oinas „Surematu Kalevipoeg“

Riina Grethiel „Suure Jumalanna müsteeriumid“

…………………………………………

Levinumad väärarvamused Kalevipoja kohta:

1.       Mütoloogilise suurkujuna pole tal väidetavalt mingit asja meie tegeliku ajalooga

2.       Ta on muinasjutukangelane

3.       Ta on rullnoklik macho-mees, kel puudub mõistus, on vaid jõud

 
Kas teadsid, et…
a) Kalevi-Kaleva nimi vene bõliinades on Kolõvan (slaavipärane tuletis läänemeresoome sõnast Kalõvan-Kalevan). sellest johtuvalt tähendab siis nimi Kolõvanovitš Kalevipoega.

b) vene bõliinade järgi on Svjatogor Kolõvanoviš (Svjatogor Kalevipoeg) oli näiteks tugevam Vene kangelasest Ilja Murometsast

c) vene bõliinades soovivad teiste vägilaste emad, et nende pojad oleksid niisama tugevad nagu Kolõvan

d) vene bõliinades Dobrõnja Nikititši ema kahetseb, et tema poeg pole sündinud nõnda tugevana kui Samson Kolõvanovitš (Samson Kalevipoeg)

e) vene bõliinades palub Volga ema taevalt oma pojale Samson Kolõbanovitši jõudu.

f) vene bõliinades mainitakse Kolõvani sageli vägilaste hulgas esikohal

g) Kolõvani negatiivsete joontena mainitakse tema kohmakust ja unisust. kas pole tüüpiline meie Kalevipojale?

h) Kalevipojast kõnelevaid muistendeid on Eestis üles kirjutatud üle 1100 teisendi, mida võib koondada umbes 50 tüübiks

i) Kalevipoja eeposes moodustasid Assamalla lahingu vastasleeri mitte Saksa raudrüütlid, nagu on kohati ekslikult arvatud, vaid hoopis Skandinaavia viikingid. Seda just sel põhjusel, et viikingiajastul polnud eestlastel-vadjalastel teisi vastaseid peale Skandinaavia viikingite.

j) 11.-13. sajandil viljeldud kangelasrunodes esinevad ka Kalevanpojad – kuid inimestena, mitte hiidudena. Idapoolsed hõimud – karjalased, vadjalased ja novgorodi tšuudid – tundsid sel ajal kaleveid peamiselt vägevate meestena ja ülikutena.

k) Kalõvanlinna, mainib juba a. 1154 araabia geograaf Idrisi. Sarnaselt nimetasid ka Vene kroonikad tolleaegset Tallinna linna – Kolõvaniks (moonutatud kuju sõnast Kalõvan).

l) Kalevipoja säng ehk linnusejäänuste nimetus tuleneb sellest, et neid linnuseid kord olid ehitaud reaalsed Kalõvapojad – mitte neil magamiseks, vaid maa vabaduse eest võitlemiseks.