Kadunud põliskülad Eestis

MTÜ Kultuuripärandi Hoidja projekti “Aegade hämarusse kadunud põliskülad Eestis” tutvustus

Oma eesmärkide nimel tegutsedes soovib MTÜ Kultuuripärandi Hoidja üllitada raamatu “Aegade hämarusse kadunud põliskülad Eestis”.

Tegemist oleks raamatuga, mis on pühendatud nendele Eestimaa küladele, mis on juba kaardi pealt kadunud ning kus on veel alles vaid sammaldunud varemed, kiviaiad, keldrid, kaevud ja vundamendid, ürglooduse poolt ümbritsetuna. Need on vast ka ainukesed reaalsed asjad, mis neist küladest veel järele jäänud on. Päästmaks veel viimast ja näitamaks üles austust meie vaarisade, meie kaugete esivanemate suhtes ja et kõik see veel järelejäänud infomaterjal oleks tulevikus kättesaadav kõigile huvilistele, selleks ongi MTÜ Kultuuripärandi Hoidja ette võtnud missioonilise tegevuse – säilitada ja arhiveerida, nii info kui ka piltide abil, ühte järelejäänud osa meie endisaja kultuurpärandist – meie unustusehõlma kadunud põliskülasid. On ju meie ajalugu osa ka meie enda kujundatavast tulevikust. Soov on nende külade kohta olemasolev folkloor ja muud ajaloolised mälestused, kõiksugused legendid ning kohalikud rahvajutud, kõik ühte koguda ja antud raamatu kaante vahel välja anda. Lisaks sellele, kui veel võimalik, siis koguda kokku ka nendes külades elanud inimeste ja nende järeltulijate mälestused ning nõndasamuti ka sellest olulisema osa antud raamatus välja tuua.

Raamatu kaante vahele on soov koondada umbes poolsada olulisemat unustusehõlma langenud põlisküla Eestis, millest tuntumad oleksid Kurese, Toonoja, Ohepalu Mägiküla, Valkse, Naraka, Uhja, Padaküla, Parasmaa, Vastaba, Valive (Valipe), Väiküla, Õepa ja Tuimõisa Metsaküla.

Raamatu eesmärk on tuua välja need viiskümmend põlisküla koos sealt hetkel saadaoleva pildimaterjaliga, vanaaegsete kaartide ja vanaaegsete piltidega (kui need on arhiivides olemas ja ülesleitavad), kõikvõimalike legendide ning folkloorijuttudega nende kohta (erinevatest arhiividest kättesaadavad) ning niisamuti ka informaterjaliga seal kunagi elanud kohalike inimeste järeltulijatelt.

Eelnevale materjalile lisaks on autoritel soov raamatus välja tuua ka mainitud külaümbruste maastikulised iseärasused (mäed, jõed, allikad, ohvrikivid, hiiepaigad) ja isegi ka tõenäolised viited (mis saadud ümberkaudsete külaelenike käest) sealsete oletatavate hiiepaikade, allikate, linnamägede, pelgupaikade ja ohvrikivide kohta.

Vanad mahajäetud külad ja nende kohta käiva info väljatoomine suuremale avalikkusele ei tähenda seda, et massiliselt inimesi sinna käima kutsuda ja seeläbi need kohad populaarseks turismiobjektiks muuta, vaid eelkõige seda, et anda seeläbi inimestele edasi teadmine, kui väärtuslik kultuuripärand see meile on ja kui suur on selle tähtsus meie esivanemate endisaegse elu-olu lahtimõtestamisel. Olles rohkem teadlikud oma minevikust, suudame edukamad ja elujõulisemad olla oma tuleviku loomisel.

Selle raamatu sõnum olekski järgmine – kaasa aidata nendest mahajäetud küladest allesjäänu säilimisele, hoida seda teadmist ja tulevastele põlvedele edasi anda, samuti süstida igaühesse meist soov aidata neid piirkondi kaitsta kõiksuguste lõhkumiste, vandalismiaktide, karjääride kaevandamiste ning nende läheduses arendatavate metsaraiete osas. Soovime, et sealne kultuurmaastik saaks säilida võimalikult ehedal kujul ka tulevastele põlvedele.

Raamat keskendubki eelkõige unustusehõlma vajunud küladele kui olulisele osale meie ajaloo- ja kultuuripärandist.

Eraldi nimekiri küladest, mida on kavas antud raamatus kajastada, on ära toodud lisana pdf-failis.

Nimekirjas olevast 52 mahajäetd külast valime raamatu tarbeks lõpuks, peale lõplikke inventeerimistöid, välja 50 küla.

Lugupidamisega.

Marek Laimets

MTÜ Kultuuripärandi Hoidja

Loominguline juht

Allpool arvamustoetused:

Eesti asustus on olnud hämmastavalt paikne. Paljud Põhja- ja Lääne-Eesti külad on püsinud ühe ja sama koha peal tuhat aastat, mõned isegi tunduvalt enam. Tõsi, sajandite vältel on majapidamised nihkunud ühe küla ulatuses siis-sinna, reeglina hõlmab praegune küla kunagi eksisteerinust hoopis suurema territooriumi. Kuid leidub ka külasid, mis kas asustati mõisate poolt mujale või siis jäid mingite ränkade sündmuste (sõjad, katk) tõttu tühjaks ja hääbusid. Varasematel aegadel (muinas- ja keskajal) eksisteerinud asulatest on tänaseks jäljed jäänud vaid mullapõue, nende asukohti oskavad reeglina looduses eritada üksnes arheoloogid ja asjaga kursis olevad kodu-uurijad. Seevastu paari viimase sajandi vältel kadunud küladest võib iga tähelepanelik inimene veel märgata ahjuvared, hoonete kividest laotud müüriosi ja vundamente, samuti kaevulohke ja üksikuid talukomplekse ümbritsenud kiviaedade jäänuseid. Veelgi enam jälgi on säilinud neist küladest, mis jäid tühjaks kolhoseerimise ja küüditamiste tulemusel. Viimastest näeme veel sageli isegi terveid kivimüüre ja ahje.
MTÜ Kultuuripärandi Hoidja projekt „Aegade hämarusse kadunud põliskülad Eestis“ hõlmab just viimase paari sajandi vältel kadunud külasid. Teema on väga ulatuslik. Leidub ju selliseid, ajaloolase jaoks alles hiljuti hääbunud asumeid Eestis väga palju. Samas – pärandkultuuri uurijad on küll üsna palju tegelenud üksikute taluhoonete ja isegi talukompleksidega, hoopis vähem aga tervete hääbunud küladega. Meie järjest enam linnastuva ühiskonna tähelepanu aga tulebki juhtida just hiljuti välja surnud või hääbunud küladele et nende kaudu viidata ohule, mida kätkeb endas Eesti paljude piirkondade praegune ääremaastumine. Muutub ju elamine paljudes praegu veel eksisteerivates, kuid sageli tuhande aasta vanustes külades üha keerulisemaks. Kaovad kauplused, pangaautomaadid ja postkontorid, üha raskem on saada hädaabi. Ometi on Eesti ju väga väike, siinsel tillukesel maalapil peab võimalik olema normaalselt elada ka linnadest eemal.
Tuleb käivitada külade taaselustamise aktsioon. MTÜ Kultuuripärandi Hoidja poolt kavandatav, hääbunud põliskülasid kajastav raamat, kuhu plaanitakse koondada neid asumeid kajastav foto- ja kaardimaterjal, legendid ning mälestused, on seega igati vajalik ja teretulnud.
Loodetavasti saab koostatav raamat eeskujuks teistele samalaadsetele kogumikele, olles meie rahvale veel üheks meeldetuletuseks sellest, et oleme kõik olnud maarahva järeltulijad ning meie kestmise aluseks on Eesti põlisküla.

Mati Mandel
(Eesti Ajaloomuuseumi teadur)
……………………………………………..

MTÜ Kultuuripärandi Hoidja projekti “Aegade hämarusse kadunud põliskülad Eestis” kohta

Kui veel 20. saj. algul elas 67% Eesti rahvastikust maal ja metsasus oli 16-20 % , siis nüüdseks moodustab pidev maaelanikkond alla 30% ning Eesti metsasus on tõusnud 60 %-ni. Sellest järeldub, et suur osa meie põlistest elamiskultuuri jälgedest on peidus metsamaastikus.
Eesti asustusskeem püsis peaaegu muutumatuna kuni 18. saj. teise pooleni. Seoses mõisate arenguga tuli paljudel küladel maad maha jätta ning asuda väheviljakatele äärealadele, soosaartele ja metsatagustesse paikadesse. Sel ajal välja kujunenud, tänapäevases mõistes põlisasustus püsis üldjoontes Teise Maailmasõjani. Alles siis algas põliskülade ja –talude tühjenemine ning põllu- ja karjamaade ning niitude metsastumine. Kogu see maa-asustus elas sajandite jooksul naturaalmajanduslikku elu. Selline elukultuur on oluline osa eestlaste, kui maarahva kultuurist üldse. Sellise kultuuri jälg ulatub kümnete põlvkondade taha ja võib öelda, et see on peidetud metsa. Praeguseni nähtavaid märke sellest kultuurist nimetatakse pärandkultuuri märkideks. Talukohtades säilinud vundamendid, kivikeldrid, kaevud, kiviaiad, õuepuud, karjatanumad on lühike loetelu neist märkidest.
Põllumaade massiivistamise käigus 1960-1980 aastatel tasandati paljud põliskülad, veeti ära kiviaiad, raiuti maha vanad õuepuud, seega hävitati mälestus meie elamiskultuuri juurtest. Siis oli see taotluslik, riikliku poliitika osa “nõukogude uue inimese” kujundamiseks.
Vale oleks arvata, et meie vana elamiskultuuri häving on nüüd välistatud. Toome ainult ühe näite: Talude õuepuud istutati mingi sündmuse puhul, oli see uue maja valmimine, järeltulija sünd, pulmad või vanaperemehe tähtis sünnipäev. Seega on talude õue- ja väravapuud isikustatud, nad on konkreetsete inimeste ja sündmuste mälestusmärgid. Praegu, kus maad vahetavad omanikke, ei tea uued omanikud sageli midagi inimpõlvedest, kes siin varem elasid. Põlistalude jäljed ja terved külad on kasvanud metsa, mis saab raieküpseks. RMK poolt läbi viidud pärandkultuuri objektide kaardistamise pilootprojektide INTERREG III A ja IV A käigus selgus , et pole harvad juhud, kui selline pärandkultuuriobjekte sisaldav metsaala on raiutud lagedaks, säästmata talude õuepuid, lõhutud on ajaloolised külateed, kiviaiad ja muud elemendid (lubjaahjud, linaleod jne).
Kui see pole meie rahvuskultuuri häving, siis milleks võiks sellist tegevust nimetada? Enamasti toimub selline hävitav tegevus lihtsalt teadmatusest. Meie rahvusliku pärandkultuuri väljaselgitamine, teadvustamine ja hoid peaks olema meie kõigi kohus majandusliku tegevuse käigus. Et see on võimalik, on tõestanud RMK ja paljude kultuuriteadlike ja -tundlike erametsaomanike tegevus oma metsades. Paljud on puhastanud võsast oma esivanemate talukoha, seda hooldanud ja isegi eksponeerinud.
Näiteid võb tuua isegi tervete põliskülade kohta (Kurese). Esimeseks ülesandeks aga ongi põhjaliku info kogumine selliste objektide kohta. Siis on võimalik neid teadvustada üldsusele ja tagada nende säilumine just teadliku omanikuhoiu läbi. See võimaldaks oluliselt rikastada meie kultuuripärandit ning siduda rahvast oma juurtega.
Eeltoodut arvestades tuleb käesolevat projekti pidada väga ajakohaseks, erakordselt tähtsaks kultuuripärandi teadvustamise ja säilitamise seisukohalt.

Lembitu Tarang
M.A. (kultuuriökoloogia)

Comments are closed.

English