Aegade hämarusse kadunud põliskülad Eestis

MTÜ Kultuuripärandi Hoidja projekti “Aegade hämarusse kadunud põliskülad Eestis” tutvustus

Oma eesmärkide nimel tegutsedes soovib MTÜ Kultuuripärandi Hoidja üllitada raamatu “Aegade hämarusse kadunud põliskülad Eestis”.

Tegemist oleks raamatuga, mis on pühendatud nendele Eestimaa küladele, mis on juba kaardi pealt kadunud ning kus on veel alles vaid sammaldunud varemed, kiviaiad, keldrid, kaevud ja vundamendid, ürglooduse poolt ümbritsetuna. Need on vast ka ainukesed reaalsed asjad, mis neist küladest veel järele jäänud on. Päästmaks veel viimast ja näitamaks üles austust meie vaarisade, meie kaugete esivanemate suhtes ja et kõik see veel järelejäänud infomaterjal oleks tulevikus kättesaadav kõigile huvilistele, selleks ongi MTÜ Kultuuripärandi Hoidja ette võtnud missioonilise tegevuse – säilitada ja arhiveerida, nii info kui ka piltide abil, ühte järelejäänud osa meie endisaja kultuurpärandist – meie unustusehõlma kadunud põliskülasid. On ju meie ajalugu osa ka meie enda kujundatavast tulevikust. Soov on nende külade kohta olemasolev folkloor ja muud ajaloolised mälestused, kõiksugused legendid ning kohalikud rahvajutud, kõik ühte koguda ja antud raamatu kaante vahel välja anda. Lisaks sellele, kui veel võimalik, siis koguda kokku ka nendes külades elanud inimeste ja nende järeltulijate mälestused ning nõndasamuti ka sellest olulisema osa antud raamatus välja tuua.

Raamatu kaante vahele on soov koondada umbes poolsada olulisemat unustusehõlma langenud põlisküla Eestis, millest tuntumad oleksid Kurese, Toonoja, Ohepalu Mägiküla, Valkse, Naraka, Uhja, Padaküla, Parasmaa, Vastaba, Valive (Valipe), Väiküla, Õepa ja Tuimõisa Metsaküla.

Raamatu eesmärk on tuua välja need viiskümmend põlisküla koos sealt hetkel saadaoleva pildimaterjaliga, vanaaegsete kaartide ja vanaaegsete piltidega (kui need on arhiivides olemas ja ülesleitavad), kõikvõimalike legendide ning folkloorijuttudega nende kohta (erinevatest arhiividest kättesaadavad) ning niisamuti ka informaterjaliga seal kunagi elanud kohalike inimeste järeltulijatelt.

Eelnevale materjalile lisaks on autoritel soov raamatus välja tuua ka mainitud külaümbruste maastikulised iseärasused (mäed, jõed, allikad, ohvrikivid, hiiepaigad) ja isegi ka tõenäolised viited (mis saadud ümberkaudsete külaelenike käest) sealsete oletatavate hiiepaikade, allikate, linnamägede, pelgupaikade ja ohvrikivide kohta.

Vanad mahajäetud külad ja nende kohta käiva info väljatoomine suuremale avalikkusele ei tähenda seda, et massiliselt inimesi sinna käima kutsuda ja seeläbi need kohad populaarseks turismiobjektiks muuta, vaid eelkõige seda, et anda seeläbi inimestele edasi teadmine, kui väärtuslik kultuuripärand see meile on ja kui suur on selle tähtsus meie esivanemate endisaegse elu-olu lahtimõtestamisel. Olles rohkem teadlikud oma minevikust, suudame edukamad ja elujõulisemad olla oma tuleviku loomisel.

Selle raamatu sõnum olekski järgmine – kaasa aidata nendest mahajäetud küladest allesjäänu säilimisele, hoida seda teadmist ja tulevastele põlvedele edasi anda, samuti süstida igaühesse meist soov aidata neid piirkondi kaitsta kõiksuguste lõhkumiste, vandalismiaktide, karjääride kaevandamiste ning nende läheduses arendatavate metsaraiete osas. Soovime, et sealne kultuurmaastik saaks säilida võimalikult ehedal kujul ka tulevastele põlvedele.

Raamat keskendubki eelkõige unustusehõlma vajunud küladele kui olulisele osale meie ajaloo- ja kultuuripärandist.

Eraldi nimekiri küladest, mida on kavas antud raamatus kajastada, on ära toodud lisana excel-failis.